John McDowell

John Henry McDowell (sündinud 7. märtsil 1942 Boksburgis Lõuna-Aafrika Vabariigis) on Lõuna-Aafrika filosoof, kes on olnud Oxfordi Ülikooli University College'i liige ja on nüüd Pittsburghi Ülikooli professor.

Ehkki ta on kirjutanud ulatuslikult metafüüsikast, epistemoloogiast, antiikfilosoofiast ja metaeetikast, on McDowelli mõjukaim töö jäänud vaimufilosoofia ja keelefilosoofia valda. 2010. aastal oli McDowell üks kolmest Andrew W. Melloni Fondi väljapaistvate saavutuste auhinna saajast.^[1]

Kogu karjääri vältel on McDowell pidanud filosoofiat "teraapiliseks", nii et see "jätab kõik, nagu see on". Selle all mõistab ta teatud filosoofilist kvietismi (ehkki McDowell ei pea ennast "kvietistiks"). Filosoofiline kvietist usub, et filosoofia ei saa selgitada, milline on näiteks mõtte ja kõne suhe maailma, kuid see võib pakkuda filosoofiliselt problemaatiliste juhtumite uusi kirjeldusi, mis toovad segaduses filosoofi tagasi intellektuaalse rahu (intellectual quietude) seisundisse. Samas on McDowell seda kvietistlikku vaatenurka kaitstes sidunud end kaasaegsete juhtivate filosoofide tööga, püüdes nii terapeutiliselt lahendada probleeme, mida ta peab filosoofilisteks vigadeks, kui ka arendada algu- ja eripäraseid väiteid keele, vaimu ja väärtuste kohta. Igal juhul on ta püüdnud seista vastu tema hinnangul eksliku ja reduktiivse filosoofilise naturalismi mõjule, mis domineerib tänapäeva filosoofide töödes, eriti Põhja-Ameerikas.

McDowelli vaateid enim mõjutanud on Philippa Foot, Aristoteles, Immanuel Kant, G.W.F Hegel, Gottlob Frege, Peter Strawson, Wilfrid Sellars, Ludwig Wittgenstein, Donald Davidson, Hans-Georg Gadamer, Richard Rorty ja Gareth Evans.